Suve palavuse kõrval on suuremaid häirijaid üha pimestama kippuv valgus. Vähemalt minule, kes ma olen pigem kaamosemees, tekitab see tihti ebameeldivusi. Mitte et suvi iseenesest halb oleks: õhtud on meeldivad ja vahel ka päevad.
Õnneks pole sel suvel valguse ja palavusega probleemi ja mitte sugugi ilma tõttu. Ei. Raskeil hetkil mind minu hädas aidanud Teenage Jesus and the Jerks, kelle keldrikõlad röövivad imetabase kergusega üleliigse valguse, jättes pimedasse ruumi vaid õrna, hämara helgi. Või on vähene valgus märk, et silmad on pimedusega harjunud ja tegelikult on helid kogu valguse endasse imenud? Valguse illusiooniks moondanud?
Need sünged võnked on väravaks rõskeile katakombele, mille rõske õhk paneb unustama väljas valitsevat butafoorsete rannakehade hooaega. Ilmsete postpungi mõjudega suhestub Teenage Jesus and the Jerksi muusika oma postpunki nagu doom metal metal´isse, kuid TJ&J lugude mässama ajav blaseerumus ning äng ei jäta siiski kuulajat negatiivsusega ülekoormatuks – ja selles peitub nende muusika katartiline mõju.
Ja pange, palun, uks kinni, kui sisse tulete. Valgus teeb mu silmadele haiget!
